Menu

Evar Saar: „Agenda parva“ tiêeb sinno ensas (läteq: Sirp)

Tartu kirjakeel on küll juba üle saja aasta kasutusest väljas, aga lõunaeesti on kõneldud keelena elus püsinud ja viimased 35 aastat on selle neljast tütar­keelest kõige kiiremini uue standard­keele suunas arenenud võru keel. Seto ja mulgi keele arendamisel ning identiteedi tugevdamisel tehakse samuti edusamme, vaid vanal Lõuna-Tartumaal on oma keele koha pealt suhteliselt vaikne. Kuid kas vahe ongi nii suur, kui püsimise peamine tagatis – lõunaeestit kodukeelena kõnelejate arvu kasv – kipub kõigil, ka võrukestel, eest ära libisema? Võru keele nädal novembri alguses on iga aastaga aina populaarsem, aga hästi teada sammud hääbumise tagasipööramiseks – võru keel mitmekeelse kooli ja lasteaia keeleks, massimeedia keeleks – sellest ollakse veel kaugel.

Aastal 1622 trükiti aga Braunsbergis (praegu Poola linn Braniewo) katoliku preestri käsiraamat „Agenda parva“ (AP) ehk „Väike käsiraamat“, mida võib pidada tartu kirjakeele alguseks. Seal on kõrvuti esitatud liturgia tekstid läti, tartu, poola ja saksa keeles. Raamatu mõju tollasel Tartumaal võis jääda väga väikeseks, sest katoliku aeg sai varsti läbi, ent trükis annab tunnistust Poola-aegse Tartu jesuiitide kolleegiumi ja selle juures olnud tõlkide seminari tegevusest maarahva kirjakeele aren­damisel. AP tekstid olid küll mõeldud eelkõige preestrile, kes pidi suutma vajalikud laused lõunaeesti talurahvale arusaadavalt esitada – foneetilise rõhuasetusega ülesanne. Selle täitmisel on AP oma aja saavutus kõrgtasemel.1

Agenda parva“ alusmurre ja kirjaviis

Fraas tiêeb sinno ensas ’teeb sind õndsaks’ pealkirjas iseloomustab põhja, mille Tartu jesuiidid kirjakeelele panid. Kõigepealt, mitte tege vaid tiêeb, lõunaeesti ja põhjaeesti üle­mineku­murrete verbivorm. Mitte mingil juhul ei saa see olla Sangaste või Otepää kandi keel 400 aastat tagasi, nagu vahel oletatud, sest ka veel sada aastat tagasi kõneldi Sangastes, Otepääl ja Rõngus tege. Lõunaeesti tege on lääne­mere­soome vana tegusõnavorm, teeb põhjaeesti keele uuendus.

Järgsilbiga o sõnas sinno algab traditsioon kasutada tartu kirjakeeles järgsilbi o-d. Hiljemalt XIX sajandil hääldus see sõna Tartumaal ja Lääne-Võrumaal sinnu ’sind’, aga kirjapildis jäädi o juurde.

Hääliku õ kirjutamine e-tähega sõnas ensas (õnsas ’õndsaks’) on ka üks tartu keelele tunnuslikuks jäänud joon, nt kirjutati metsPerro, aga loeti mõtsPõru. Tallinna kirjakeeles oli aga õ märkimine ö-tähega sagedasem. „Agenda parva’s“ on õ-d ehk vokaalharmoonia tagapoolset e-d (ɣ, ɘ) kirjutatud alati e-ga, eespoolset e-d aga ka e-ga, ent tendents on kirjutada seda poola moodi ie-ga.

AP kirjaviisi ie on üks „viguriga asi“, millele andis seletuse juba Andrus Saareste (1938)2. See ei anna edasi kõrgenenud, i-poolset ülipikka e-d, nagu võib tunduda. Ülipikka häälikut või sõna kolmandat väldet märgib hoopis tsirkumfleks (ˆ) tähe peal: wêelwâese. Ka lühikesi vokaale kiedä ’kedä’ ja miehele ’mehele’ on kirjutatud ie-ga. XVI sajandi lõpu Poola revisjonides kirjutati Lõuna-Eesti talupoegade nimesid PiepPiedo ja Kiersna. Tuleb leppida, et ie pärineb poola kirjaviisist, kus niimoodi märgitakse e-d ja sellele eelneva konsonandi palataliseeritust.

Häälikute pikkussuhte märkimine on APs üllatavalt sarnane tänapäeva eesti kirjaviisiga. Võiks arvata, et kui seda ladinapärast kirjaviisi poleks ära rikutud saksa keele kirjaviisist lähtuva teise süsteemi ehk nüüd vanaks kirjaviisiks nimetatuga, oleks tartu keelest kujunenud arendamisküps kirjakeel juba palju varem. No kuidas sa arendad keelt, kui omastav sinu kirjutatakse sinno ja osastav sinnu ’sind’ kirjutatakse ka sinno? AP kirjaviisis sellesarnast puudust ei esine, nagu paljusid muidki vana kirjaviisi puudusi.

Kui „Agenda parva“ ladinapärast kirjaviisi poleks ära rikutud saksa keele kirjaviisist lähtuva nüüd vanaks kirjaviisiks nimetatuga, oleks tartu keelest (parempoolsel leheküljel) kujunenud arendamisküps kirjakeel juba palju varem.

Berta Jänes / ERM

Kus kõneldi omal ajal sellist lõunaeesti keelt?

Et kiidusõnad ei jääks tühjalt kõmisema, lugegem ilmikule väga arusaadavat osa „Agenda parva“ tekstist, abielutõotuse seda poolt, mida peigmees pidi preestri etteütlemise järgi pruudile tõotama: „Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abinaises. Mina teota sinno armata, auwusta nink ütz heige abielo sino-ga piddädä. Eyka taha mina sinno maha yättä amak surmani. Ni heigete olgu Jumal Isänd mino wâese henge man kui mina sedä söämest sulle teota“.

Keel tundub olevat väga XX sajandi alguse Lääne-Võrumaa ja Lõuna-Tartumaa keele moodi. Jah – tundub, sest kolmsada aastat (umbes aastani 1922) on keele elus pikk aeg ja välja on surnud sõna amak ’kuni’, sõnas isänd on tartu ja võru keeles toimunud muutus i > e (esänd), soome keele eikä toel tuttav eyka on lühenenud, esinedes võru keeles kujul egaq või õgaq. Ning y-d tuleks lugeda pigem ij-na, mitte i-na, käekirjas ei ole aga palju kasutatud ÿ ja ij vahel üldse võimalik vahet teha.

On tähelepanu väärt, et AP teksti kirjutaja seisukohalt ei ole olnud mingit vajadust märkida kõrisulghäälikut ehk larüngaalklusiili, tänapäeva võru keele kirjaviisi kuulsat q-i (hõkki). See häälik on enamasti tekkinud ajaloolisest mitmuse tunnusest t või käskiva kõne­viisi tunnusest k. Mõnikümmend aastat pärast AP ilmumist tegutsenud keelemehed Joachim Rossihnius Sangastes ja Johannes Gutslaff Urvastes tahtsid kõrisulghäälikut märkida, kasutades selleks t-d, mis on mitmuse puhul rekonstrueeritud vormina õigustatud. Kuigi Rossihniuse kohta väidetakse juba ammu, et ta kandis põhjaeesti eeskujudes kinni olles oma kirikukeeles t-lõpulised vormid tartu keelde üle, ei ole õige väita, et 1630. aastate Sangaste häälduses nendes kohtades üldse klusiili ei olnud. Gutslaff küll vaidles Rossihniuse mõne t vastu, aga kasutas neid ka ise. Alles Nõo-Kambja taustaga Andreas Virginiusest alates lõpetati tartu keeles kõigi selliste t-de märkimine seal, kus tänapäeva võru keeles on kõrisulghäälik. AP keelekuju see osa pääses tartu kirjakeeles taas maksvusele, kui 1686. aastal ilmus Virginiuste tõlgitud „Wastne Testament“.

„Agenda parva“ leidis 1937. aastal Braunsbergi raamatukogust üles ja publit­seeris ajaloolane Otto Freymuth3, kohe ilmus ka Andrus Saareste eel­maini­tud põhjalik keeleanalüüs. Arnold Kask ja Jaak Peebo ei ole Saareste määratlust AP murdetaustale muutnud ja on jätnud selleks Lõuna-Tartumaa või Lääne-Võrumaa.

Teistmoodi on lähenenud Petri Kallio, pakkudes paljudele üllatavalt, et AP murdetaust pärineb XVII sajandi lõunaeesti keele Mulgi alalt4. Keele­ajaloole keskendunud lingvistina on ta mõistnud, et näiteks sõnaalgulise h kadumine, mida saadab ebastabiilseks muutunud h ületaotlus, on igal juhul dünaamiline nähtus ega kesta ühes kohamurdes sajandeid. AP teksti autor kirjutas heige [hõige] ’õige’ ning XX sajandi alguse Sangaste keelt markeeriti meil Urvastes naljaga „ei ole obesele midägi handa“ ’ei ole hobusele midagi anda’. Siit järeldub lihtsalt, et 300 aastat varem heige kirjutaja pidi olema murdetaustaga, kus h kadumine algas palju varem ja kus XX sajandi alguse keeles ei tohiks sõnaalguse h-st enam mälestustki alles olla.

Kes ikkagi kirjutas „Agenda parva“ lõunaeesti teksti?

Kallio on oma väitele leidnud tuge Cornelius Hasselblatilt, kes ütleb oma Eesti kirjanduse ajaloos üsna kindlalt: Wilhelm Buccius (Bock, 1585–1643) Hallistest. Juba Freymuth kirjeldas selle nii Braunsbergis kui ka Tartus tegutsenud jesuiidist kirjamehe tegemisi, talle omistatud mahukamat teost „Institutiones Estonicae catholi­cae“ (1623) ei ole küll kahjuks leitud. Selle usulise kirjanduse tõlkimise eestvedaja tegevust on korduvalt käsitlenud Vello Helk. 1962. aastal kinnitas ta, et Bucciuse nekroloogis on nimetatud eesti keelt tema sünnikeeleks5, kuid Tartu jesuiitide põhjalikul uurimisel pole ta vist Bucciuse sünnikoha kohta fakte leidnud. Ta mainib küll Wilhelm Bocki Hallistest, kes oli abielus Gerdruta Tödweniga ja kelle poeg võis olla jesuiit Wilhelm Bock (Buccius)6, maakeele moodi siis Puka Villem. Muidugi on Wilhelm Bock nii harilik nimi, et päris kindel selles asjas olla ei saa.

Seega ei ole Bucciuse Mulgimaa päritolu ikka veel kindel, aga ekskurss „Agenda parva“ keelde avab silmad: keel muutub pika aja jooksul igal juhul. Minu kodukandi Urvaste keel võib nüüd vägagi meenutada hoopis teise piirkonna keelt 400 aastat tagasi, ent suuresti on teisenenud ka selle teise, näiteks Mulgimaa, Nõo või Tartu-Maarja kihelkonna keel, kust uuendused lähtusid. Sissevaateid lihtsalt ei ole nii palju, et kogu dünaamikat näha. Seda enam on põhjust tänulik olla, et „Agenda parva“ tekst on olemas. Selle kolm peamist omadust on: lõunaeesti põhi, tartu keele algus, võrukesele kodune.

1 Teksti saab lugeda nt Tartu ülikooli vana kirjakeele korpusest https://vakk.ut.ee. Vt ka https://blog.erm.ee/?p=12009, originaal Digaris https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:287685/259863/page/9.

2 Andrus Saareste, Agenda Parva (1622) keelest. – Eesti Keel 1938, nr 7-8, lk 196–213.

3 Agenda Parva Brunsbergae M.DC.XXII. Eestikeelseid tekste vastureformatsiooniaegsest katoliku preestrite käsiraamatust. Handbüchlein für katolische Geistliche aus Livlands Polenzeit. Tartu 1938.

4 Petri Kallio, Vanhan kirjaeteläviron äännehistoriaa. Rmt: Valitsõmisjaotusõst keeleaoluuni. Haldusjaotusest keeleajalooni. Võro Instituudi toimõndusõq 33. Võro 2018, lk 133–135.

5 Vello Helk, Jesuiitide tegevusest Tartus. – Tulimuld 1962, nr 1, lk 17.

6 Vello Helk, Jesuiidid Tartus 1583–1625. Ilmamaa, Tartu 2003, lk 348.

"Mu meelest Võromaa inemise omma kuigi lämmämbä ja helgembä inemise. Kuis nä mõistva naarda! Näil om sääne esieräline heng, midägi om õhun ja inemiisin. Tiiä-i, kas tuu tulõ maast vai ei tiiä millest".Kaplinski Jaan
“Ma ei osanud kooli minnes veel lugeda ja kuna kodus rääkisime Võru murret, pidin esimesena ära õppima võõrkeele. Kui töövihikus oli koera pilt ja ma kirjutasin sinna “pini”, siis õpetaja tõmbas selle maha – valesti tehtud.” Kunnasõ Leo
"Mul ommavaq mõnõq sõbraq, kinkaga ma ei olõq elon vast üttegi kõrda riigikeelen kõnõlnu ja noidõ sõpruga om väega lihtsa kuun ilmaasju arotaq." Padari Ivar