Võru keele lõunarühma kuuluvad Hargla ja Lääne-Rõuge.  

HARGLA. Keelelt väga huvitav on idapoolne Hargla, eriti Mõniste ja Saru. Läänepoolne osa on korduvate sõdade tagajärjel saanud tühjadesse taludesse rohkesti uusasukaid Lääne-Eestist ja Mulgist, mistõttu kogu ala on segakeelne.  

Hargla on noor kihelkond, moodustati alles Rootsi aja lõpul. Varem kuulusid sealsed talupojad ositi naaberkihelkondade alla. Läänepoolsed külad said Sangastele, Mõiste ja Saru jäid Üxküllide igivana omandina Urvaste kihekonnale. Vahepeal ehitati Harglasse puukirik. Rootsi kuninga Karl XI käskkirjaga tunnistati Hargla kogudus ja kihekond 1694. aasta 21. aprillist iseseisvaks. 

Hargla murrakut on peetud väga vanapäraseks. Keeleuurijaid on üllatunud ja mõtlema pannud rühm sõnu, mis oma vormilt on tublisti arhailisemad kui senini Kagu-Eesti vanimatelt keelejuhtidelt kirjapandu. Hargla näited: karhh „karu“ (om. kahru), os. karhhu), kõŕhh „turi“ (om, kõhŕi, os. kõŕhhi), nürhh „ nüri“ (om. nöhrü, os. nürhhü), parhh „kult“ (om. parhu, os. parhhu), varhh „võru“ (om. vahru, os. varhhu), tarhhaid – tarhh „karjaaed“ (om. tahra, os. tarhha). Et Hargla vanimas kõnepruugis suhtutakse soosivalt astmevaheldusse, on nõrgas astmes toimunud metatees ehk häälikute ümberpaiknemine. Kagu-Eesti näited: kahr (om, kahru, os. kahru), kõhŕ (om, kõhŕi, os. kõhŕi), nühr (om. nührü, os. nührü), pahr (om. pahru, os. pahru) vahr (om. vahru, os. vahru), tahr (om. tahra, os. tahra).  

Tahaks teada, kus nende igivanade keelevormide säilitajaskond nii kaua on omaette elisklenud, et keelelises arengus siinsetele hõimudele järele ei jõudnud. Meenub laialdaste huvidega August Wilhelm Hupeli teade aastast 1782. Tema andmetel pidi terve vööt eestlaste asulaid ulatuma läbi lätlaste maa Kalnamuisast Trapene ja Koivalinna kaudu Valgani. Ju kõne all võisid olla muistsed eesti keelesaarekesed. Ime siis, kui mõned Koiva-äärsete maameeste pered tee leidsid sõdade tõttu tühjaks jäänud Mõniste taludesse. Kogemused on näidanud, et kui on satutud erineva kõnepruugiga alale, hakkab kumbki pool kramplikult kinni hoidma omast, esile tõstes oma keelepruugi hinnatavaid omadusi. Nõnda on tekkinud värdvormid ja topettunnsed. Hargla vanimate keelejuhtide värdvorme tuleb ette peamiselt tugevas astmes, näiteks a. os. karhru (pro karhhu „karu“), varhru (pro varhhu „võru“), a. om. perhre (pro perre „pere“), murhrõ (pro murrõ „mure“), parhra (pro parra „paraja“). Ilmselt on sel moel tahetud sõnavormile lisada tugevust. See tugev h on mõnistlastele nõnda meeldinud, et seda on hääldatud ühesilbilistele n-ga lõppevatele adverbidele otsa: konh (pro kon „kus“), manh (pro man „juures“), tanh (pro tan „siin“).  

Harglas on kahesilbilisis nimisõnus toimunud lõpukadu, mistõttu järele on jäänud pelk tüvi: sõpr „sõber“, atr „ader“, purt „puder“, kapl „nöör“, sõkl „sõel“, lats, kesv, oder, äkl „äke“, õkv „õgev“. Häälduse hõlbustamiseks vahevokaali lisamist ei ole peetud vajalikuks. Mõnedes a-tüvelistes tegusõnades näikse sisekadu olevat lõplikult toimumata: andavaq (pro andvaq), tahtavaq (pro tahtvaq), lättäväq (pro lätväq), murdavaq (pro murdvaq), näiteid nud-kesksõna kohta: võttanuq „võtnud“, laulanuq „laulnud“, sõitanuq „sõitnud“, leüdänüq „leidnud“; enamikul siiski kasutusel u-line variant nagu Karulas: võttunuq, juuskunuq, vannunuq „vandunud“ pessünüq „peksnud“. 

Tähelepanu väärib muutevormide korrapärane astmevaheldus, mispuhul nõrga astme vokaal on järjekindlalt madaldunud: pihmess „pehmeks“: pehmeq; liht: lehe; rihm : rehma; lihm : lehmä; a.om. uhmrõ : ohmõr „uhmer“; sisseütl. kühmä : köhmän „kühmus“, kuhja : kohjan „kuhjas“; surhma : ma sohrõ „surusin“. Huvi pakuvad ka klusiilita keeldkõne näited: alam mindük kuuq „ära mine koju“; alat tetün nal’la „ ära tee nalja“, alap pandus suula „ära pane soola“, alat tappuq „ära tapa“. Vanapärastest joontest piastab silma h püsi hus-lõpulistes deverbaalides: kääksähüss „kääksatus“, röögähüss „röögatus“, paugahuss „paugatus“, kungahuss „sületäis“, ka sekundaarne h püsi eδa-adjektiivides: jämehep „jämedam“, libõhõt „tuhalehelist“, kibõhõp „kibedam“, halõhõss „haledaks“, sagõhõt „paksu“. Seesütleva lõpp vanimas kõnepruugis on –hn: iihn „ees“, siihn „siin“, maahn „maas“, tüühn „töös“, veerehn „ääres“, takahn „taga“, sisseütleva lõpp -he olevat kadumas: põhtahe „rehealla“, taivahe, mõisahe, minemähe „minema“, valitseval kohal on tartupärane de-lõpp: põrgudõ „põrgusse“, vankridõ „vankrisse“, kerikudõ „kirikusse“, riihhede „rehte“, koguni ma-infitiivis: hõikmadõ „hüüdma“, palamadõ „põlema“, hagõmadõ „hurjutama“, lugõmadõ „lugema“, tegemäde „tegema“, kaemadõ „vaatama“. Muistne k, t ja h on asendunud kõrisulghäälikuga, katkehääliku lausefoneetiline assimilatsioon toimib ka Hargkla põhiosas (Mõnise ja Saru). 

LÄÄNE-RÕUGE. See on üldilmelt vanapärase sõnavaraga korralik Võrumaa murrak. Arhailisi jooni on vähem kui Ida-Rõuges. Siin-seal võib täheldada mõningaid lääne- ja tartumurdelisusi. Võrupärane järgsilpide o on muutunud u-ks: illuss „ilus“, elu, kodu, kokku, hummug „hommik“, himmu „himu“, hummugunõ „hommikune“. Kahesilbiliste nimisõnade lõpukadu on toimunud, häälduse hõlbustamiseks on olemas vahevokaalgi, aga esimeses silbis üllatab pikk täishäälik: sõõgõl (pro sõgõl), aadõr (pro adõr), keesev (pro kesev), sõõbõr (pro sõbõr), kaabõl (pro kabõl), puudõr (pro pudõr), äägel (pro ägel), õõgõv (pro õgõv). Paistab, et tõuge selliseks muutuseks ei tulnud väljastpoolt. Kohati Tartu murdes, eriti Tartu-Võru segaalal Räpinas on esimese silbi diftongi komponendid nõrgas astmes assimileerunud, mistõttu on tekkinud pikk vokaal. Küllap sellise hääldustavaga naabreid esialgu pilgati ja matkiti, hiljem võis hakta pikk vokaal rõugelastele nii meeldima, et see võeti kasutusele ka seal, kus polnud vajadust. Diftongist arenenud pikk täishäälik on leidnud sännalastegi poolehoiu, öeldakse paagalõ „paigale“, vaavass „vaevaks“, põõmõti „põimati“, lõõmõ „lõime“, lõõgati „lõigati“, kaavõtuq „puust õõnestatud“, ma hõõgi „ma hõikusin“, käänüq „käinud“ ma maadsi „ma maitsesin“. 

Tähelepanu pälvib alaeütleva ületaotlus. Sisseütleva asemel on enamasti alaleütlev: Võrulõ, Rõugõlõ, Antslalõ, Tartulõ, tõrdulõ „tõrde“, sumpõlõ „linalikku“, huhmrõlõ „uhmrisse“, kõlgussõllõ „õlgede panipaika“, esikullõ „esikusse“, kavvõmballõ „kaugemale“. Aga seesütleva käände lõpp on ikkagi –hn: mõtsahn „metsas“, kõrrahn „korras“, pinuhn „roigastest suveköögis, tõõsõhn „teises“, suuhn „suus“, tüühn, viihn. Ka j kadu l ja r järel on võrupäraseid jooni: sälägaq „seljaga“, sõaväläl „sõjaväljal“, välähn „väljas“, neläniq „neljani“, pal’ass „paljas“, kaŕuss „karjane“, kaŕagaq, „karjaga“, koŕanuq „korjanud“ vaŕu „vari“. 

Tõenäoliselt on võõraste murdejoonte Lääne-Rõugesse pääsu soodustanud Budbergid, kes valitsesid Sänna, Korgõpalu ja Tsooru mõisates üle saja aasta. Nende suguvõsal oli mõisaid Räpinas ja Tartumaal. Vajaduse korral polnud tollal tööjõu ühest mõisast teise toimetamisega raskusi. Kuuldavasti olnud Budbergid ettevõtlikud mehed. Nende nimedega olevat seotud ka Hurda külade tekkelood Rõuges ja Tsoorus.