Igapäevases kasutuses kuuleme sõnapaare võru keel, Võru murre, Võru murrak, lõunaeesti keel. Millega siis õieti tegu on? Kas need mõisted viitavad samale või on tegemist eraldiseisvate nähtustega? Praegusel võru keele nädalal peavad selle üle aru Tartu ülikooli võru keele spetsialistid Sulev Iva ja Helen Plado.

Tegelikkuses ei ole objektiivset keelejoontel põhinevat määratlust, mis on keel ja mis on murre. Ei ole pandud paika, kui suured peavad olema kahe keelevormi erinevused selleks, et neid võiks pidada omaette keelteks, mitte üht teise murdeks.

Keele ja murde vahelise piiri hägususe esiletoomiseks kasutatakse naljatamisi lauset ”Keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik”.

Nali või mitte, aga seegi lause vihjab, et keele ja murde eristamine on pigem (keele)poliitiline kui keeleline nähtus. Poliitikast lähtudes on näiteks Hispaanias isegi täiesti eraldiseisvat ja ilma sugulaskeelteta baski keelt peetud hispaania keele murdeks. Rootsis ja Norras tunnustatakse aga omaette vähemuskeeltena meä ja kveeni keelt, mis on ometi soome keelega nii sarnased, et Soomes peetakse neid soome keele murreteks.

Eesti murdeuurimises jagatakse eesti keel Põhja-Eesti, kirderanniku ja Lõuna-Eesti murderühmaks. Viimase hulka kuuluvad selle jaotuse järgi Mulgi, Tartu ja Võru murre koos Setu murrakurühmaga. Karl Pajusalu, kes on eesti ühiskeelega kõrvutanud kõiki eesti murdeid, on häälikuõpetust, sõnamuutmist ja sõnavara arvesse võttes näidanud, et eesti ühiskeelest on kõige erinevam just võrokeste ja setode keel, mille ühisosa eesti ühiskeelega on vaid 18,7 protsenti.

 
Lõunaeesti keeleala. Võru keel on märgitud tumepunasega. (Foto: Sulev Iva)

Murretel madal maine

Murded on Eestis madala prestiižiga, neid on peetud küll vajalikuks eesti ühise kirjakeele rikastamise allikaks, kuid avalikust keelekasutusest on püütud neid kõrvale tõrjuda ning “murdevigu” on naeruvääristatud. Pole siis ime, et võrokesigi ei kipu inspireerima mitte oma murre, vaid ikkagi oma keel. Nagu on kunagi tabavalt märkinud näitleja Merle Jääger, ei saa emakeele kohta kuidagi öelda emamurre.
Tänapäeval on lõunaeesti keelevariantidest suurim ja elujõulisim võru keel. Võru keele kõnelejad ise ütlevad enamasti - ma kõnõlõ võro kiilt.

Ühe arvamuse järgi võibki keeleks pidada keelevormi, mida kõnelejad ise keeleks nimetavad. Ka teaduses ja meedias räägitakse üha enam võru keelest, mitte murdest, kusjuures neli Lõuna-Eestis kõneldavat põlist keelt või murret (võru, seto, mulgi, tartu) võidakse vahel kokku võtta ühise nimetusega lõunaeesti keel. Kui võru keel on tänapäeval reaalselt kõneldav keel, siis lõunaeesti keel on pigem ajalooline ja kultuuriline koondmõiste.

Võru keele eelkäijat, vana lõunaeesti hõimukeelt peavad keeleteadlased (nt Pekka Sammallahti, Petri Kallio) kõige esimeseks keeleks, mis eraldus läänemeresoome keelte ühisest algkeelest umbes 2000 aastat tagasi. Nii et lõunaeesti keele iseseisev ajalugu on väga pikk ja pole ime, et 20. sajandi alguseni oligi Eesti alal kasutusel kaks kirjakeelt: põhjaeesti ehk tallinna ja lõunaeesti ehk tartu kirjakeel. Näiteks keeleteadlane F. J. Wiedemann on juba 1864. a öelnud, et oma kirjakeelt kasutavad lõunaeestlased suhtuvad põhjaeesti keelde nagu kergesti mõistetavasse võõrkeelde. Ta peab olukorda sarnaseks rootsi ja taani keele suhtega.

Keelt peab väärtustama

Selleks, et keel püsiks ning seda ka järgnevatele põlvedele edasi antaks, tuleb aga keelt väärtustada, tõsta selle prestiiži. Selle nimel ongi tehtud palju tööd.

Üha enam on võru keelt näha linnapildis ning seda näeb ja kuuleb ka väljaspool koduseinu, näiteks Internetis ja raadiouudistes. Ilmub võrukeelne ajaleht Uma Leht ja antakse välja võrukeelset kirjandust. Võru keelt õpetatakse järjest rohkem ülikoolides, koolides ja lasteaedades ning seda saab õppida ka veebisõnastike (synaq.org), elektrooniliste õppeprogrammide (Opiq võro kiilt!) ja keeleportaalide (umakiil.eu) abil. On olemas võrukeelne veebientsüklopeedia Vikipeediä ja tehakse tööd võru keelele keeletehnoloogilise toe loomiseks. Näiteks on Eesti Keele Instituudi ja Võro Instituudi koostöös valminud esimene võru kõnesüntesaator, millega saab juba praegu panna arvuti tehishäälega võrukeelset teksti ette lugema.

Ka rahvusvahelise standardiorganisatsiooni ISO ja keeltekataloogi Ethnologue järgi on võru keel omaette keel ametliku keelekoodiga vro. UNESCO hinnangul kuulub võru keel koos seto keelega ohustatud keelte hulka ja seega vajab edasikestmiseks kindlasti senisest palju rohkem tunnustust, tuge ja kaitset. Sama meelt ollakse võru ja seto keelt uurinud rahvusvahelise uurimisprojekti ELDIA lõppjäreldustes ja poliitikasoovitustes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et võru keel on tänapäeval samal ajal nii tõsiselt ohustatud kui ka kiirelt arenev keel, mis võitleb oma eluõiguse ja koha eest tänapäeva Eestis ja maailma keelte seas.

Võru keele(poliitika ja korralduse) suurim väljakutse on aga siiski see, et võru keel jõuaks tagasi enamiku võru perede kodukeeleks ja antaks igapäevase suhtluse abil loomulikult edasi lastele.

Kogu muu võru keele arendus ja kasutus keele õiguslikust tunnustamisest, võru- või kakskeelsetest lasteaiarühmadest ja koolitundidest omakeelse laulupeo, meedia ja keeletehnoloogiani on aga muidugi hädavajalik võrokeste hea oma keele oskuse, kasutusjulguse, keeletunde, keelekõrva ja keelemeele toetamiseks (st võru keele prestiiži tõstmiseks), et võru keel kodudes ja kogu keelekogukonnas taas julgemalt juurduda võiks.